Vanaema istus pargipingil ja kudus. Liis istus puuvar-bal, mida vanaema nimetas puujuureks.

T�druk vaatas �les ja n�gi lehti ��tsumas k�rgel pea kohal. N�gi latvu ulatumas valge pilveni, oksi sirutumas �hest taevaservast teise.

Liis vaatas vanaema.

Vanaema ulatus vaid veidi �le pingi seljatoe. Ta oli p�rnapuu k�rval nii v�ike, et teda peaaegu polnudki.

�Vanaema, miks p�rnapuu on palju rohkem olemas kui sina?!� h��atas t�druk etteheitvalt.

�Sellep�rast, et p�rnapuu on minust palju kauem olemas olnud,� vastas vanaema ja ohkas millegip�rast.

�Siis!� h�iskas Liis. �Siis�?� j�tkas ta kahtlevamalt, �tahaksin p�rnapuud endale vanaemaks, et niisama palju olemas olla kui p�rnapuu.�

Vanaema ainult naeratas nukralt.

T�usis pingilt ja l�ks aegamisi kodu poole, et uut l�ngakera tuua.

Aga Liis ei jooksnud talle j�rele nagu alati.

T�druk j�i parki, sest tal oli ju n��d uus vanaema.

Liis istus juurevarbal. Nii k�rgele poleks ta jaksanud ronida, et ta oleks tundnud end uue vanaema s�les istuvat. Veel v�hem oleks ta suutnud ronida n�nda kaugele, et keerutada uue vanaema juuksesalku �mber s�rme. P�rnapuust vanaema peaoksteni poleks Liis ulatunud ka siis, kui ta oleks kasvanud �ha pikemaks.

Liis ei kasvanud. Kahanes hoopis.

Mida kauem ta �les vaatas, seda k�rgemale kerkis uue vanaema lehtedest pea. Ja aina v�iksemaks kadus Liis.

T�druk kargas puu alt p�sti, et pargist v�lja tormata. Ikka otse tuppa, vanaema tugitooli.

Aga �mberringi oli palju puid.

�kski puu ei juhatanud teed kodu poole, k�ik n�isid olevat rahul selle paigaga, kus nad just seisid.

�Oh, vanaemake, kullapaikene, kallikallikene,� nurrus Liis mesimagusalt uuele p�rnapuust vanaemale. �Millal me hakkame koju minema?�

Lehed sahisesid midagi, sahisesid �ha tungivamalt. Sahinast ei l�inud Liisil meel r��msamaks nagu endise vanaema laulu�minast. Sellest sahinast hakkas p�ris kole.

�Miks sa rohkem ei r��gi? Mul on k�ht t�hi,� �tles keegi.

�Ma kohe hakkan veel r��kima, palju r��kima,� h��atas Liis pugejalikult.

�Noh, ja edasi,� vigises k�sutaja n�udlikult.

�Ma ei tea, mis edasi,� kohmetus Liis, �v�in jutustada ainult tagasi. Minu vanaema, kes enam ei ole minu vanaema, l�ks l�ngakera tooma. Ja n��d ma olen oma uue vanaemaga, kes on palju v��ram kui see vanaema, kes ei ole minu vanaema.�

�Sa oled v�ga hea jutustaja,� teatas vigiseja leplikult, �mulle meeldivad jutustajad, kes teevad s�nu eimillestki.�

�Ma ei tee s�nu eimillestki,� solvus Liis. �Ainult rumalad lapsed teevad s�nu eimillestki. Mina teen s�nu vanaemast ja uuest vanaemast ja��

�Mikis sa vait j�id?� nurises vigiseja. �R��gi aga vanaemast ja uuest vanaemast ja sellest, et sul �ieti midagi �elda ei ole.�

�Miks ma peaksin r��kima, kui mul sinu arvates midagi �elda ei ole,� kargas Liis vihaselt p�sti.

Ja n�gi kassi!

Kass oli vanaemast p�rnapuu otsas. See oli v�ga imelik, sest endine vanaema k�ll ei sallinud, et kassid ta �lal v�i lagipeal l�sutaksid.

�Ma s��n h��lt,� haigutas kass igavlevalt, sellep�rast tahan, et sa h��lt teeksid ja r��giksid.

Liis oleks v�inud vanduda, et kassil olid koeraham-bad ja ussikeel.

�Sa-ah s��d h��lt?� uuris Liis ettevaatlikult, et mitte n�ida p�ris tobukesena.

�Loomulikult. Mida siis veel?� pillas kass t�dinult. �Ma ei saa ometi n�ksida puukoort v�i pugida lehti nagu m�ni �gardist lehet�i.�

See oli kassist kahtlematult kena, et ta ei l��nud oma hambaid Liisi uue vanaema k�elehtedesse. Aga sellegipoolest esitas t�druk veel �he k�simuse:

�Ee, sa v�iksid ju lakkuda r��ska koort, eee, kassid pidid, ee, napsama kalu ja p��dma hiiri!?�

�Eeeeee,� m�kutas kass solvavalt, enne kui suvatses vastata. �Sinu s�nas��k pole t�esti just parim. Lakkuda?

Napsata? P��da? �ks endast lugupidav kass ei hakka ometi jooksma hiirte j�rel v�i varastama koort. Kass, kellel on vaimsed huvid, s��b ainult h��lt.�

�Eeaaae, mis t�hendab � vaimsed huvid?� oli Liis p�ris l��dud.

�Vaim, kummitus, troll, koduk�ija, n��risokk,� loetles kass hajameelselt.

�Ah sa oled koduk�ija!� r��mustas Liis ja plaksutas k�si, siis sa oskad kindlasti minu koju minna. Ilma vanaemata, endiseta!�� ei leia ma k�ll kodu �les.

Liis vilksas pelglikult p�rnapuu lehtedest pea poole. Aga uus vanaema ei kavatsenud ilmselt t�druku tahtmistesse sekkuda, nagu tegi alailma endine ja h�ljatu.

�Koduk�ija peab teadma, kelle juurde ta l�heb. �kki sa tahad mind meelitada v��rasse kodusse,� pugistas kass kahtlustavalt.

�Ei, ei, oma koju!� kilkas Liis. �Ma ei taha p�rmugi v��rasse.�

�Siis �tle oma nimi,�� aga t�pselt,� p�rutas kass.

�Liis! Liis ikka!! Liis jah,� keksles t�druk puu all edasi-tagasi.

�Liis-ikka? V�i Liis-jah?� n�ugatas kass. �Ma palusin ju � t�pselt.�

�Liis!� ohkas Liis ruttu.

�Liis? Liiiis? No Liis k�ll sinu �ige nimi ei ole,� vangutas kass pahandatult pead.

�Liis jah, Liis ik�� h��dis Liis ja pani suu poole s�na pealt kinni. Selle kassiga oli veel v�imatum r��kida kui endise vanaemaga.

�Liis on P�ial-Liisi,� vastas kass m�juvalt. �Nojaa, P�ial-Liisi sa kindlasti ei ole, aga v�ib-olla oled P�ial-valguke! V�gagi v�imalik, peaaegu kindel.�

�Mis kindel! V�imalik?� nuuksatas Liis. �Kui minust saab P�ialvalguke, ei tunne vanaema mind enam �ldse �ra, isast-emast r��kimata.�

�P�rnapuust vanaemal on t�iesti �ksk�ik, kas sa oled Liis v�i Lumivalguke. Ta ei kummarda oma lehepead eales nii madalale, et sulle silma sisse vaadata, kas sa valetad v�i ei.�

�Seehee vanaema, jah,� n�ustus Liis kurvalt. �Temal on vist t�esti �ksk�ik. Aga kui mu nimi on n��d P�ialvalguke, siis mul polegi kuhugi minna.�

�Minna ei ole, aga p�geneda on alati,� teatas kass t�htsalt. �Eriti P�ialvalgukesel, kes v�ib p�geneda oma vana nime eest.�

�Ma ei taha ju �ldse�� alustas Liis.

�Tahad k�ll,� otsustas kass. �Liis ka m�ni nimi, aga P�ialvalgukesel on kuulsaid sugulasi. Lumivalguke, ah, valge nagu r��sk koor, mida ma ei s��. V�i P�ial-Liisi, ah, v�ike nagu hiir, keda ma ka ei s��.�

�Parem s��ksid,� ohkas Liis, kes polnud enam Liis. �Siis oleksid armas v�ike kiisu, aga praegu!.. Kui mina peaksin ainult kasside n�ugumist s��ma, maasikatordi ja j��tise ja p�hkli�okolaadi asemel, kaoks mu s��giisu k�ll t�iesti��

�Seda ei juhtuks iialgi, sest selleks peavad olema vaimsed huvid. Vaim, kummitus��

�Oojaa, koduk�ija! Pai kass, hakkame n��d minema!�

Kass puhastas end osavalt oma ussikeelega ega kiirustanud teeleasumisega.

�K�igepealt peame teada saama, kus su kodu �ieti on. Loodetavasti mitte muti varaaitade vahel, kus elas P�ial-Liisi?� arutles kass.

�Oh ei!� h��atas Liis, kes v�ib-olla oli P�ial valguke. �Noh ehk ka mitte v��rasema juures? K�ige t�en�olisemad on p�ialpoisid! Pealegi on neid nii palju, et ma saaksin k�hu igasugustest h��ltest l�puks ometi k�vasti t�is s��a. P�ialpoisi h��l peaks lausa maiuspala olema. Sinu h��le kohta, P�ialvalguke, ei v�i seda just �elda!� �Kas kodu ja kodusk�imist valitakse siis l�unas��gi j�rgi?� uuris P�ialvalguke, kes enne oli Liis, jahmunult.

�Loomulikult,� vastas kass, j�tkates puhastust��d. �Iga l�unas��k eeldab s��jat. Ja mina rahuldun nii v�hesega. R��kijail pole ju h��lest eales nappust. Jutustajad, vaidlejad, arutajad v�iksid oma h��lega �ra toita k�ik kassid, kui ma poleks ainuke, kellel on��

�� vaimsed huvid,� l�petas Liisist P�ialvalguke v�i P�ialvalgukesest Liis.

��ige!� innustus kass. �Ma olen k�ige v�hen�udlikum s��ja kogu maailmas ja sellep�rast pole midagi imestada, et iga l�unas��k on mulle koduks. Ja vastupidi!�

�Iga kodu l�unas��giks,� m�istis Liis-P�ialvalguke. �Aga kui kodu on l�unas��giks, siis peaksin mina �ra s��ma vanaema tugitooli ja kudumisvardad ja pliidi ja panni. Ja kotlettide jaoks poleks k�hus enam ruumigi.� �Eks sa proovi,� pilgutas kass kavalalt silma, �ikka k�igepealt tugitool ja p�rast kotletid.�

Siis oli kass oksalt maas ja hakkas vapralt puude vahel edasi astuma. Just niisamuti oli puude vahele kadunud vanaema.

Liis, kes kassile j�rele joostes oli k�llap juba P�ial-valguke, h��dis h�diselt: �Tulen, tulen, oota ometi!� Hallist kivim��rist m��dudes tundis P�ialvalguke halli hingust oma p�sel.

Nii vana oli see m��r.

T�druk vaatas �les ja n�gi, et k�rgel m��ril kasvab sammaldunud �unapuu sammalroheliste �untega. P�ialvalguke ei olnud varem kunagi sammalrohelisi �unu s��nud, aga ta oli kindel, et sammalrohelised �unad peavad olema magusamad erepunastest ja k�pskollas-testki.

�Mida sa ometi n�ed seal m��ril?� vigises kass �rritunult.

�Seal on sammaldunud �unapuu ja k�ige magusamad �unad!� h�ikas P�ialvalguke �nnelikult.

�Ei ole seal �unapuud ega �unu,� ohkas kass, �kui-das v�ikski �unapuu kasvada tavalisel hallil m��ril?� Halli m��ri hall hingus kadus t�druku p�selt. P�ialvalguke t�stis ehmunult silmad kassilt �unapuule.

Puud ei olnud t�esti enam.

Ehk ei olnud kunagi olnud? Ei sammalrohelisi �unu ega hapusid kribalaidki?

Sest kohe p�rast halli m��ri algas tavaline hall taevas. ��ra kaota aega iga t�hja m��ri p�rast,� porises kass, kui varemed olid j��nud selja taha. �Ise tahtsid ruttu koju j�uda!�

�Me ei l�he ju �ldse koju!� julges P�ialvalguke trotsida. �P�ialpoiste juures n��d m�ni kodu.�

�P�ialpoistele kindlasti,� �hmas kass ja volksas �le k�nnujuurika. �K�llap Lumivalguke ikka on su vanaema, kui n�ed p�listiihjal m��rilgi kasvavat �unapuid.�

�Ei, ei, ei!� kohkus P�ialvalguke. �Minu p�risvana-ema koob kirjusinist kampsunit ja sokke, mida keegi ei kanna.�

�Vahetad kuduja v�lja,� kohmas kass �ksk�ikselt. �Vanaema ei saa ometi vahetada nagu saapaid, mida ema poest valesti kaasa haaranud. Pigistavate saabaste asemel antakse k�ll vahel parajad.�

�Aga kui vanaema pigistab ja ei ole paras?� j�i kass t�dinult seisma. �Miks sa silmi pungitad? Sa juba kord vahetasid oma vanaema v�lja p�rnapuu vastu, kes eh-eh-hee ei paistnud uuest lapselapsest eriti hoolivat. Ja voh, n��d on sul kaks uut vanaema.�

�Mul ei ole ealeski olnud kahte vanaema,� h�daldas P�ialvalguke. �Margotil muidugi on ja Kristelil vist kuskil Alutagusel. Teistel kindlasti ei oleja minul veel eriti.�

�Vanaema ei saa olla � eriti!� n�hvas kass. �Ta kas on v�i teda ei ole. Ja sinul on neid praegusel hetkel kaks. Lumivalguke ja P�ial-Liisi.�

�Ka-haks!� ohkas P�ialvalguke lootust kaotades. �Isegi �he vanaema k�ske ja korraldusi ei j�udnud ma t�ita. Et muudkui pese k�si ja kammi juukseid ja �pi arvutamist ja �pi kirjutamist ja n��d joonista ja �ra ometi pl�tserda!�

�Virisemine j�tta!� kamandas kass. �P�ial-Liisi elab nii kaugel, et peaaegu nagu Alutagusel. Ja Lumivalguke-sele piisab p�ialpoiste k�sutamisest. Ainult P�ialvalgu-kese vanaema v�is olla nii juhm, et lasta end meelitada k�ige paksemasse metsa.�

�Minu Lumivalgukesest niimoodi r��kida,� ahmis P�ialvalguke �hku. �Lumivalguke on k�ige valgemastki valgem ja P�ial-Liisi p�idlastki p�idlam. �kski minu vanaema poleks nii juhm, et laseks end kuhugi meelitada. Ja praegu meelitasin mina sind koduk�ijaks, aga mitte vastupidi. Ha-haa-haaa!�

Kass vaatas selja taha ja haigutas.

�Haigutades tuleb panna k�si suu ette. V�i mis kellelgi parajasti k�ep�rast on,� j�tkas P�ialvalguke vapralt, sest ta oli oma naerust julgust saanud.

Kassil olid k�ep�rast k�pad ja neil t�ttas ta edasi j�rjest kiiremini, nii et P�ialvalgukesel oli raskusi kannul p�simisega.

�Meelitab see, kes on taga. Juhib see, kes on ees,� pomises kass t�tates.

�See on halb komme oma nina alla pomiseda,� l��tsutas P�ialvalguke. �Vanaema �tleb alati, et�� �Missugune vanaema?� katkestas kass. �Lumi-p�ial-heegeldaja,� kokutas P�ialvalguke ja otsustas juba t�siselt vihastada, kui p��sastikust kostis turtsuv sosin:

�Tasa! �rge ometi tallake vaesel allikal!!!�

�Ma ei n�e siin kahjuks allikat, armas siil,� vastas kass lipitsevalt.

�Selleks, et n�ha, on vaja rohkem s�dant kui silmi,� s�nas siil taltsamalt.

Alles n��d m�rkas P�ialvalguke: siilil olid vahvad k��rdsilmad.

�Jutusta, jutusta,� anus kass mahedalt. ��hek�lgsest toitumisest v�ib saada k�huvalu. Olen juba tund aega seedinud selle pisikese t�druku vadinat.�

P�ialvalguke ei j�udnud solvuda, sest siil hakkas nukralt pajatama:

�Te seisate otse imeilusal allikal, kes on kogu aeg v�ga kurb. Kas paistis p�ike v�i sadas vihma, oli tuulevaikne v�i tuuline, allikas nuttis hommikul ja nuttis �htul, nuttis keskp�eval ja kesk��l. K�igil ja minul,� j�tkas siil oma k��rdsilma p�hkides, �oli v�ga kahju vaesest allikast, kes pidi aina nutma ja nukrutsema. Allikapisa-rad nirisesid l�ppematult kaljupraost ojap�hja, kus te praegu trambite,� torkas jutustaja, et seej�rel t�htsalt j�tkata: �K�ik ja mina otsustasime kurba allikat nii h�sti lohutada, et ta enam kunagi ei nutaks. Karust polnud lohutajat. Allikapisarad hakkasid pelgusest veel nobedamini nirisema. Rebasest, sellest hooplejast, polnud samuti asja. Mina! Jajah, mina �ksi tulin m�ttele, et p�ike, kes on k�igist k�ige soojem, suudaks allikat l�plikult lohutada.�

Siil k�hkles veidi, kuid n�hes kuulajate keskendunud ilmet, pajatas edasi:

�Ma soovisin ju ainult head ja k�ige paremat. P�ikegi oli kohe ja r��msasti n�us.�

R��kija takerdus uuesti: �Mnjah, p�ike lohutas �he p�eva ja teise ja t�ki kolmandastki. Rohkem polnud vaja lohutada, sest allikapisarad ei nirisenud enam.� Oma avameelsusest ehmudes h��dis siil �le �la: �Aga polnud enam pisaraid, polnud allikatki. Iga m��duja tallab n��d hoolimatult ojap�hja, keegi ei peatu hardalt nutva allika juures, kes on tilgatumaks �ra lohu-tatud.�

Jutustaja nuuksatas ja tahtis p��sasse peitu pugeda, kuid kass peatas siili kiire k�simusega:

�Ja kas teie kaunid k��rdsilmad, armas siil, on ka allika �rakuivatamise, he-hee-khmm, lohutamisega seotud?�

�Kus n��d seda!� ohkas siil peatudes. �Puha silmade laiskuse ja �leannetuse s��. Ei ole t�nap�evasilma-del enam seda kohusetunnet, mis oli minu noorusajal. Kas teie, lugupeetud kass, oleksite ennevanasti ette kujutanud, et �ks silm v�ib teisele kurta � tema enam ei j�ua! M�elge vaid? Minul olevat nii p�ratu silmaring, silmadel pole hetkegi puhkust, ja �ks silm �kki enam edasi ei liigu. Tee mis tahad! Kohusetundlik silm vastas muidugi �igesti, et �ksk�ik kumbapidi nad jooksevad, kord j�uavad ikka silmaringi algusse. Aga v�sinud silm ajas muudkui oma. Nad jooksvat silmaringil valepidi. Ja p��raski h�daldaja viuhti ringi ja hakkas s�rkima vastassuunas.�

Siil keerutas s��dim�istvalt silmi ja ajas okkad p�sti: �Vaat, niisugune on t�nap�eva silmade t�namatus. Sellest ei hoolinud laiskvorst �ldse, et minu silmad paugupealt k��rdi j�id. �ks silm jookseb mu silmaringil kogu aeg �ht-, teine teistpidi.�

�Kohe, kui ma koju j�uan, otsin ma �les vanaema m��dulindi ja m��dan oma silmaringi parajaks,� ahhetas P�ialvalguke ehmunult.

�Muidugi,� irvitas kass, �m��da usinasti oma silmaringi! M�ni silm jookseb ringi peale �uele, teine Kihnu saarele. Aga k�ik silmad k�ll iga jooksmisega n�us ei ole. Vaata, et sa ei saada �ht oma silma tiirutama �mber Maakera ja teist �mber vannitoa pesukausi. M��dud peavad klappima!�

�Pole siin m��ta midagi,� turtsatas siil. �Iga silm peaks ise teadma, ei mina hakka m��tma ja vaeva n�gema. Puha t�namatus.�

Siil p��ras selja.

Ja oligi l�inud. Ohates, turtsudes, vihaselt krabista-des.

P�ialvalguke hakkas v�sima ja vedas jalgu j�rel. Aga p�rast kohtumist siiliga oli v�imatu kassi peatuma saada. K�ll p��dis t�druk n�idata t�ttajale huvitavat puu-juurikat ja p�nevat k�ndu. Kass ei teinud v�ljagi. Kiirustas aina edasi, sest ta tahtis p�ialpoiste juurde j�uda l�unas��giks. L�unalauas, kui kogu pere on koos, vadista-takse ju ikka k�ige rohkem. Tuba on siis t�is igasuguseid magusaid h��li, mille s��mine on kassile lausa nauding.

�Ah, kullakallis kiisu!� h��dis P�ialvalguke hingeldades. �Peatu ometi ja vaata, kui armsasti seal tiigi ��res sekeldatakse.�

�Tiik v�i asi,� kohmas kass.

Aga j�i �kki seisma, nii et P�ialvalguke talle otsa tormas.

Kass ei uurinud tiiki, vaid silti, mis oli riputatud kahe kuuse vahele ja sulges tee alla tiigi juurde.

��Aru kass?�� luges P�ialvalguke.

�Ma ei tea endal olevat sellist sugulast!� imestas kass. �T�esti imelik, ei ole kohanud �htegi kassi, kes oma arus nii kindel oleks, et julgeks selle olemasolu �hel sildil teatavaks teha.�

�Mis puutuvad siia kassid?� h�ppas nutikas orav puu tagant v�lja.

�Oojaa, nutikas orav,� nurrus kass, �loomulikult ei julgeks ma teid oma sugulaseks pidada. Aga puude vahel ripub minu jaoks nii ligit�mbav silt �Aru kass?��

�Mis selles sildis ligit�mbavat on?� �llatus nutikas orav. �Silt on vastupidi m�eldud kutsumata k�laliste eemalepeletamiseks.�

�M�istame, m�istame, kohe l�heme,� n�ugus kass veel malbemalt. �Aga miks te arvate, et just kassi nimetamine k�iki eemale peletab? Vanasti mainiti sel puhul l�vi v�i karu v�i v�hemalt hunti.�

�Kes kardaks enam hunti? V�i isegi karu? V�i v�imsat l�vi?! Aga minu sildil on niisugune k�simus, millele m�tlemisest v�ib pea segi minna. �kski arukas ei j�ua kaua m�elda, kas tal aru on v�i �kki ei olegi. Nii ma siis k�sin � aru kas? K�ik p�genevad sellise k�simuse eest. Ja kes ei p�gene, on just parajalt arutu tiigi ��rde tulekuks, et lasta saarmal endast veeportree teha.�

�Aaaaa, te olete valvur?� venitas P�ialvalguke taibukalt. �Iga muuseumi ukse juures on alati t�di, kes palub n�idata piletit. Ja teatriukse juures on. Ja kinos.�

�Ma pole mingi valvur, piletirebija v�i p��smepalu-ja,� oli nutikas orav veidi solvunud. �Siin pole kellelgi piletit, p��set v�i kutset. Ma lihtsalt peletan soovimatuid k�lalisi selle sildiga tiigist eemale, sest ma olen nutikas orav ja oma nutikusele uhke.�

�Nutikus on muidugi iga�hele kaunistuseks,� nurrus kass. �Aga miks �Aru kass?�, mitte �Aru kas?� K�simus ei j�ua ehk niisugusel kujul p�ris t�pselt kohale?�

�Kellel aru on, sellel j�uab k�ik kohale,� l�ikas orav, �kellel ei ole, sellel polegi kohta, kuhu j�uda.�

�Koht peaks ju olema teil,� n�ugatas kass. �Koht, kus segamatult oma tiigipilte teha. Aga �kass� ei saa eales olla �kas�.�

�Miks ei saa?!� pahvatas orav vihaselt. �Kasssss � see k�lab ometi nii uhkelt, �hvardavalt, susisevalt. Ma ei hakanud loomulikult maalima sildile ainult �hte mannetut t�hte, kui kord juba raske maalimist�� ette v�tsin. Mida rohkem, seda m�juvam.�

�K�ll on hea, et teil alati �igus on, nutikas orav,� nurrus kass, �ma ei viitsiks teiega vaielda. M�jub, m�jub, kindlasti m�jub. Mis sellest, et vastassuunas.�

�Need �tlemised on veidi h�bematud, kulla kass,� �tles orav solvunult. �Kui sa oma arutule arukasvule ruttu piiri ei pane, siis vohab see kasvada �le igasuguste siltide.� �Oh, meil on aru t�pselt parasjagu, et t�tata alla tiigi ��rde ja vaadata, millega saarmas seal tegeleb,� �tles kass lepitavalt.

�Arvate t�esti nii?� uuris orav kahtlevalt.

�Jajaa,� kinnitas kass. �P�ialvalgukese kujutlus oma arust on nimelt just niisugune nagu konna kujutlus karust.�

�Khmmm,� k�hatas orav. �Ma ei m�leta h�sti, missugune oli konna kujutlus karust. Ma ei �tle, et ma ei tea. Ma lihtsalt ei m�leta.�

�Sellest pole midagi, mina m�letan!� s�hvas kass. �Konnale meeldis teatavasti magada karuj�lgedes ja kujutleda, et ta on karu. Karule j�lle ei meeldinud p�rmugi, kui ta konna karukujutlusi oma j�lgedest leidis.�

�K�llap oli m�hklik astuda?� sekkus P�ialvalguke.

�Vanaema �tleb ikka, et t�eliselt puhtal p�randal ei tohi paljajalu tunda �htegi liivatera. Aga konna kujutlused olid k�llap liivateradest palju suuremad. Ehk teravad nagu knopka? V�i kleepuvad nagu maasikamoos?� �Kuule, P�ialvalguke!� nurrus kass. �Konn ei p��dnud ometi kujutleda knopkat v�i maasikamoosi. J�relikult pidid ta kujutlused olema karusuurused. Ja see just karu pahandaski. Kujutlused olid k�ll karusuurused, aga polnud �ldse karu moodi. Igast karuj�ljest vaatas vastu isemoodi karupilt. M�ni karu oli kaelkirjakukaelaga, teine p�drasarvedega, kolmas kogunisti l�vilakaga. Loomulikult karu vihastas.�

�Kas sa tahad sellega �elda, et minu kujutlused minu arust pole p�rmugi aru moodi?� k�sis P�ialvalguke haavunult.

�Ma tahan �elda, et karuj�lgedes v�ib ju magada, kui just tahtmist on. Aga mingil juhul ei tasu neisse poetada oma karukujutlusi, nagu tegi unistav konnake.�

�Kuidas ta karu nii valesti n�gi?� uuris nutikas orav. �Ta ei n�inud, ta kujutles,� n�ugatas kass. �Kui ma kujutlen P�ialvalgukest, v�ib ta vabalt olla Lumivalgu-kesega �hte n�gu, ehkki ta tegelikult vaevalt on.�

�Karu oleks v�inud end konnale n�idata,� arvas P�ialvalguke osav�tlikult. �M�lemal olnuks kergem.� �Karu n�itas, aga konn pani silmad kinni,� seletas kass kannatlikult. �Konn peitis pea rohtu ja h�ikas, et tema kujutlus karust on rohkem karu moodi kui karu ise. Temal olevat �igus, sest karu k�ib ringi, hirmutab vaeseid konni ja pole �ldse iseenda moodi. Karu muidugi m�irgas: ma sulle n�itan �igust! Ja konn sulpsas tiiki.�

�Kas sellesse tiiki?� k�sis P�ialvalguke innukalt.

Nad olid orava sildist �nnelikult m��das ja astusid tiigi poole.

�K�llap sellesse! Kuhu mujale?� arvas kass hajameelselt.

Tiigi kaldal sekeldas saarmas. Tassis ringi veidraid torbikuid, uuris, p�hkis, loputas. Tiigi kaldal seisid harakas, mutt, rott ja v�ike nugis. Harakas kummardus vee kohale, n�gi oma peegelpilti, kiljatas vaimustusest.

�Kas nii? Just nii?� k�sis saarmas t�htsalt.

�Jah, just nii, sooviksin niisugust pilti, kus mul on tiivad laiali,� k�distas harakas.

�Palun, palun,� kummardus saarmas, kahmas kasetohust torbikuga tiigivett ja surus torbiku haraka noka vahele.

�Mida nad teevad?� uudishimutses P�ialvalguke.

Kass n�ugatas p�lglikult, aga seekord ei j�tnud P�ialvalguke jonni.

�L�hme ometi vaatama!� anus t�druk.

�J�rjekorras, ainult j�rjekorras,� rahmeldas saarmas edasi-tagasi, kui P�ialvalguke julges astuda liiga tiigi-servale.

�Mida? J�rjekorras!?� imestas P�ialvalguke.

Kui ema seisis poej�rjekorras, oli selge, et niipea koju ei saa. Aga siin polnud ju poodi ega paistnud ka midagi osta olevat.

�Missugune m�istmatu,� paljastas rott pahaselt hambad. �Me saame kaasa tiigiveest valmistatud suurep�rased n�opildid. Kuhu su aru on kadunud?�

�Nutika orava sildile,� kohkus P�ialvalguke. Ja v�ttis k�ega tasahilju peast kinni. �V�ib-olla unustasin sinna maha.�

�Nutika orava k�est ei saa sa k�ll midagi tagasi. K�ik, mis ripakil, j��b temale,� parastas rott. �Aga oma pead katsud sa ilmaaegu. Niimoodi kobades ei leita isegi kadunud m�tsi, arust r��kimata.�

��igus, kaunis rott,� �tles kass meelitavalt ja roti koledad hambad n�itasid end �kki laias naeratuses. �Ma jutustaksin meeleldi teile loo, kuidas j�gi otsis taga oma saba, mis pole ometi m�ts ega aru.�

�Palun, palun,� naeratas rott, ja P�ialvalguke imestas, et nii koledate hammastega �ldse naeratada saab. Hambad v�lkusid roti naeratuse keskelt pahaendeliselt, just nagu poleks neil naeratajaga midagi pistmist.

�Niisiis,� alustas kass malbelt, n�nda alustas ta k�iki k�ige segasemaid lugusid. �Lugu j�est, kes otsis taga oma saba. Saba v�inuks ehk olla allikas, kust j�gi algas. Allikas oli nimelt pisike ja j�esuue palju suurem. Madu-delgi on niimoodi, et pea on suurem kui saba. Ja j�gi oli mao moodi.

Aga allika juures oli algus.

Ja pea on enamasti ikka seal, kust midagi algab. Inimese pea ei ole ka seal, kus on varbad. Ja kassil ei ole seal, kus on sabaots. Pea on seal, kus on pea.

J�gi m�tles ja m�tles. Ega teadnud, kas ta m�tleb pea v�i sabaga. L�puks j�gi v�sis sedav�rd m�tlemisest, et t�mbas end keerdu ja otsustas puhata.

Ja �kki polnudki enam vaja m�elda. Ennast kerra kerides oli j�gi hakanud j�rveks. Aga j�rvel pole ei pead ega saba. �ks vesi k�ik!�

�Kas sa tahad sellega �elda, et kui mina jalad l�ua alla keriksin, oleks mul �ks aru k�ik ja poleks enam vaja pead katsuda?� uuris P�ialvalguke.

�Vaevalt k�ll,� sekkus mutt, kes kassi jutu kestel oli end kogu aeg kaastundlikult k�igutanud. �Ma arvan, et kass tahtis juhtida meie t�helepanu neile maailma tegevustele, mis on v�sitavad ja ohtlikud. N�iteks seista j�rjekorras vesiportree saamiseks on lihtsalt r��m. Aga k�ik vette-vaatamised ei ole sugugi nii l�busad ja ohutud. Seal orus, kus praegu on maapinnal minu kaunikujulised mullahunnikud, oli kunagi hoopis j�rv. Aga see j�rv ei hakanud j�eks v�i allikaks, temaga l�ks m�rksa kurvemini.�

�Jutustage ometi, tark mutt,� lipitses kass ja puhastas ise keelega k�ppa, mis juba enne hiilgas puhtusest.

�Jutustan hea meelega! K�ik �petlikud lood kuuluvad minu arvates paljundamisele, laialir��kimisele ja edasikandmisele,� k�igutas mutt t�htsalt pead. �Minu mulla-hulla-hunnikute orus oli selle kandi k�ige s�gavam j�rv. Teised j�rved olid j�rved nagu ikka, aga see oli �ige s�gav. Nii teda nimetatigi. Mitte lihtsalt j�rv, vaid selle kandi k�ige s�gavam j�rv.

K�ige s�gavamas j�rves oli vesi mitu-mitu korda �le peaja p�hi sedav�rd p�hjatu, et isegi meie osav piltnik saarmas poleks julgenud sinna ujuma minna. Vaatad j�rve, kujutad, kui mitu korda seal vesi �le pea on, ja hirm ongi k�es.

Meie, kes me seal kandis elasime, ei vaadanud enam ammu j�rve, sest kartsime oma hirmu. Aga j�rvel polnud kusagile p�geneda. Muudkui seisis �he koha peal, oli k�ige s�gavam ja vaatas iseendasse.�

Mutt tegi m�juka pausi, kasutades eelist, et ta on j�rjekorras esimene ja enne tema jutu l�ppu niikuinii keegi pilditobrikut ei saa. K�ik olid sunnitud kuulama. Ka saarmas, kes oli seda lugu kaksk�mmend seitse ja pool korda kuulnud. Enamik pildisoovijaid kippus ju ikka hoiatavaid lugusid jutustama. Pool lugu oli saarmas kuulnud uniselt teolt, kes oli jutu l�pu pika roomamisega �ra unustanud.

Mutt ei olnud aga midagi unustanud ja l�petas �hvardavalt:

�Iga�hel hakkaks pea p��ritama, kui ta peaks nii kaua k�ige s�gavamasse j�rve vaatama. K�ige s�gavamal j�rvel hakkas samuti. Ja n�nda uppuski j�rv �hel p�eval iseendasse. J�rele j�i k�ige s�gavam org. Ja vaat seal orus minu mulla-hulla-hunnikud ongi �les aetud. T�esti v�ga hea, pehme muld.�

�V�ib-olla k�ige s�gavam j�rv tahtiski just teile, tark mutt, teenet teha, et ta iseendasse uppus ja mutimullahun-nikuteks nii sobiva orup�hja j�rele j�ttis?� k�sis kass.

P�ialvalguke ajas silmad p�rani. Kui ta oleks olnud hakkaja nagu Kristel, oleks ta kindlasti kassilt k�sinud, kas kass on juhm v�i m�ngib juhmi. See oli Kristeli lem-mikk�simus ja aidanuks ehk kassis selgust saada. Aga P�ialvalguke pelgas liialt veidrat kassi, et temalt midagi sellist k�sida.

Mutt ei k�sinud samuti, kuid oli p�rast kassi lauset nagu veidi kohmetu. �ige kiiresti kummardus ta vee kohale, nii et mutin�gu tiigilt vastu peegeldus. Saarmas p��dis veepildi torbikusse ja mutt kadus, vaevu t�nus�nu pomisedes.

Pildi sai ka rott ja v�ike nugis, aga siis kuuldus p��saste vahelt hirmsat sajatamist ja mutt ukerdas r�nkviha-sena tiigikaldale.

�Mis juhtus? Kas k�ige s�gavam j�rv on siiski uppumissurmast p��senud ja teie mullahunnikud �le ujuta-nud?� k�sis kass sabaga m�ngeldes.

�Teie j�tke! Mina ei j�ta! Nii ei j�ta,� �hkis mutt. �T�ielik pettus, altvedamine, m�nitamine.�

�Milles on asi?� k�sis saarmas ehmunult, sest et mutt just tema ees oma pilditorbikuga vehkis.

�Tiik on ammu rikkis, aga tema muudkui annab, jagab, pildistab,� pahistas mutt parastavalt. �Missugune kaunis pea oli mul tiigiveel! Aga sellelt torbikult ei saa �ldse aru, kelle pilt seal ringi loksub. V�ib-olla �ksnes k�rnkonna silmaripse v�i haraka nokajupp?!�

Saarmas kohkus t�eliselt.

Kogu tema pildikunst kehtetuks tunnistada!

Aga muti torbikus oli t�esti vaid h�guselt loksuv vesi, ei mingit kaunist mutiportreed.

Kass muheles ja seadis end mugavamalt lebama, nagu polekski �sja P�ialvalgukest edasi kiirustanud.

�Kohe vaatan, parandan!� soigus saarmas anuvalt. �Oodake, kannatage, k�ik saab korda!�

Saarma selga n�hti siin ja seal tiigiveest v�lgatamas. Siis loivas ta aeglaselt tiigikaldale ja teatas s�gavas kurbuses: �Piltide tegemine on ajutiselt katkestatud. Tiigiga on juhtunud �nnetus!�

�Oh, mis te r��gite?� naeratas rott koledate hammaste v�lkudes, sest ta jumaldas �nnetusi.

�Ma oleksin pidanud teadma, et nii see kord juhtub,� �hkas saarmas �nnetult. �Just n�nda ninaka kuusepuuga, just n�nda! Talvel venitavad tiigi��rsed kuused oma tippe ainult taeva poole. Aga niipea, kui tiigil j�� �ra sulab, hakkavad kuused kiikama kahele poole. Ikka taevasse ja tiigip�hja korraga. Ja �ks ninakas kuusk oli eriti kange j�rvep�hja piiluja. Just n�nda see l�ks, n�nda!�

�Mis l�ks? Mis juhtus?� oli rott kannatamatu.

�Ah,� p�hkis saarmas silmanurka. �Vanad kuused hoiatasid k�ll, et �rgu toppigu ninakas kuusk oma ladva-nina liiga s�gavale. Aga kas siis noored kuulavad! Kuu-sevibalik muudkui sirutas latva tiigis�gavusse. Ja n��d ongi h�da k�es, ei j�ua uhkeldaja enam ladvanina p�hjast lahti t�mmata. Tiik on n�ssus, rikkis ja pildistamiseks k�lbmatu. Vaene vibalik peab j��ma talvekski ninapidi p�hja, j�� alla.�

�Kui kurb,� nohistas nugis. �K�ik teised metsakuused on n��ride ajal n��rikuused. Loomad ja linnud austavad kuusepuid, k�ivad kummardamas ja meelitamas. Aga sihvakas kuusepuu j��b k�igest ilma! Tunneb ainult suve ja m�tleb seal j�� all, et talve ei olegi.�

�Paras talle!� pahvatas mutt. �Niimoodi minu pilt �ra rikkuda. V�inuks ometi veidi hiljem nina sinna p�hja torgata. Mina oleksin siis n�opildi ikka k�tte saanud.� �Jajah,� �tles saarmas ja P�ialvalgukesele tundus, et saarma kahele poole vahtimised kiirenesid iga s�naga. Saarmas kannustas k�iki j�rjekorras seisjaid ruttu lahkuma.

Ja astus ses saginas kassi saba peale.

�P�h!� kargas kass p�sti, �olen mina sulisid n�inud, aga iga tiigi juures n�eb ikka hullemaid.�

�Mis te sellega �elda tahate?� p��dis saarmas olla vapper, sest mutt ja rott olid juba lahkunud.

�Jah, sellega?� piiksatas nugis.

�Kes teab, see teab liiga h�sti! Ja kes ei tea, sellel pole teadmisestki abi,� viskas kass p�lglikult.

P�ialvalgukese m�nus puhketund oli otsas, sest kass sammus k�rsitult tiigist eemale.

�Miks te ometi niimoodi?!� noomis nugis kassi k�rval sibades. �Paljugi mis �he kuusevibalikuga v�is juhtuda! Puudega juhtub hullematki!�

�N�iteks?� muigas kass.

�No n�iteks,� teatas nugis kassi k�rvalt kindlameelselt ega m�elnudki enne maha j��da, kui kass saarma kuusejuttu usub. �N�iteks te teate nagu minagi, et haava-puu on v�ga h�belik. See on kaugelt n�ha ja keegi ei p�rnitse haavapuule pikalt otsa nagu n�iteks kasev�i kuusepuule. H�belikke puid on niisama valus vaadata nagu h�belikke loomigi. Haavapuu sai oma nimegi teatavasti sellest, et on kole kergesti haavatav.�

�Kas t�esti?� imestas P�ialvalguke.

Lasteaias r��giti k�ll justkui teisiti. V�i �igemini � ei r��gitud haavapuu nimest �ldse midagi. Haavapuu oli niisama iseenesestm�istetavalt haavapuu, nagu kuusepuu oli kuusepuu.

�Jah,� noogutas nugis innukalt. ��ksnes haavapuu on nii h�belik, et h�beneb lehtede kadumist ja puude paljaks j��mist. Suvel seisavad ju lehtpuud �ige uhkete lehtedega, aga talvel �kki � mitte midagi! Haavapuu v�riseb kogu suve, m�eldes talvisele h�bile. K�llap olete n�inud, kui abitult ja haavunult haavapuu lehed tuules v�bisevad.�

�T�si, seda ma olen k�ll n�inud,� h��atas P�ialvalguke.

�Ja kui haavapuu lehed v�isid h�bi p�rast v�risema hakata,� j�tkas nugis, �miks ei v�inud siis kuusepuu ninapidi tiigi p�hja kinni j��da?�

Kass turtsatas.

P�ialvalguke ei saanud aru, kas turtsatus t�hendas tagasihoitud naeru v�i pahameelt.

�Puudega v�ib muidugi �ht-teist juhtuda,� s�nas kass. �Muide, haavapuulugu j�tkub. Kastanipuu pole teatavasti p�rmugi h�belik ja sellep�rast ei kannatanud ta haavapuu haavunud v�risemist. L�ppude l�puks seisab kastan samuti talvel lehtedeta, aga ta ei kavatsevatki seda h�beneda. Olevat lausa kingitus, kui kastan s�gisel lehed maha poetab ja t�ve k�igile soovijaile avalikuks imetlemiseks v�lja pakub. Haavapuu haavunud h�belikkus ei olevat midagi muud kui puhas jultumus! Ja sellele jultumusele m�eldes ajas kastanipuu suurest n�rdimusest lehe l�hki. Aga kastani leht ei l�hkenud mitte �ht v�i kaht, vaid �ige mitmesse harusse. Nii et see on haavunud haavapuu s��, et auv��rsel kastanil on n��d mitmeharuline leht.�

Nugis maigutas paar kordaja pani siis suu uuesti kinni. �Nii see on,� �tles P�ialvalguke uhkelt. �Minu kass teab k�iki lugusid ja rohkemgi. P�ris k�iki-k�iki, kui lood puudutavad ninapidi p�hja j��mist v�i v�bisemist v�i l�hkiminemist.�

�Jjah! Kastanipuust ei teadnud ma t�esti,� kogeles h�mmeldunud nugis. �Kui n�nda, siis muidugi. Vabandage t�litamise p�rast. Ma poleks uskunud, et keegi v�ib teada k�iki lugusid ja rohkemgi.�

�Mitte lihtsalt keegi! Vaid minu kass,� �tles P�ialvalguke natuke nipsakalt.

�Kui ma olen sinu oma, siis kanna, palun, mu saba,� kamandas kass k�skivalt.

�Kuidas ma saan su saba kanda?� h�daldas P�ialvalguke, p��des asjatult kassi sabaotsa pihku saada.

Nugis j�lgis t�druku rahmeldamist imestunult, aga ei j��nud sellegipoolest kasist maha.

�Ma ei vaidle vastu, et te teate k�iki lugusid ja rohkemgi, sest vaidlemine on inetu. Eriti siis, kui ei tea t�pselt, mille iile vaidled,� �tles nugis �petavalt. �Aga samuti on inetu �elda, et saarmas on suli. Saarmal on ometi v�ga lahke ilme ja ta on v�ga paljusid pildisoovijaid r��mustanud.�

N��d j�i kass seisma, nii et P�ialvalguke sai l�puks saba pihku kahmata.

��elge, �petatud nugis, kas pajumalakas on teie meelest suli v�i ei ole?�

�M�h?� jahmus nugis, aga kogus end kiiresti: �Oleneb olukorrast, t�iesti oleneb olukorrast.�

�Olukord oli niisugune,� kuulutas kass pidulikult, �et viiul unustas alailma oma poogna kuhugi. Ja �hel p�eval oli poogen l�plikult kadunud. Viiul ilma poognata on aga niisama abitu nagu kastrul ilma porgandite ja kapsasteta. V�imatu on kusagilt t��d leida. Aga kui teie, �petatud nugis, arvate, et viiul hakkas saarma kombel tiigivett laiali jagama, siis te eksite. Viiul talus saatust vapralt, kuni l�puks pakkus trumm talle t��d trummi-pulgana. Kolm p�eva klobis viiul nukralt trummi! P�rast hingelisi viise oli ju �ige raske t�hipaljast r�tmi taguda. Ja trumm hakkas kartma, et trumminahk niisugust trummeldamist kaua vastu ei pea. Seep�rast kinkiski ta viiulile uueks poognaks pajumalaka. Ja kuidas k�itus paju?� �M�h?!� k�sis nugis vastu.

�Paju kargas viiulisse,� h��dis kass s��distavalt. �Kargas viiulisse ja hakkas seal usinalt lehti kasvatama.

Eks paju hakka ju lehti ajama igal pool, kuhu ta maha torgatakse. Ja viiulis on teadagi hingestatud pinnas. Mis seal viga kasvada!�

�M�h!� ohkas nugis.

�Mitte m�h, vaid suli,� n�ugatas kass.

�Ma ei ole kunagi n�inud pajusid viiulis kasvamas,� teatas P�ialvalguke vaimustatult. �See v�is h�sti armas paju olla!�

�Kui sulid on armsad, siis k�ll,� arvas kass.

�Ma l�hen jutustan selle loo saarmale,� oli nugisel �kki lahendus k�es. ��kski minu verevend nugis ei saaks p�rast niisugust kurba lugu enam rahulikult suli olla ja lehti kasvatada. M�h!? See t�hendab pilte teha.� �Aga k�igepealt tuleb teil, �petatud nugis, muuta saarmas verevend nugiseks!� t�mbas kass saba P�ialval-gukese pihust �ra. �K�ige taibukam on, kui annate ise oma naha saarmale. Jahimehed v�ivad teid nahavahetu-sel kindlasti abistada.�

�Ja saarmale palju tervi�� alustas P�ialvalguke, sest sel kombel lahkus ema k�igist v��rastest t�didest.

Aga nugist polnud enam.

�Kuhu ta nii ruttu kadus?� jahmus t�druk.

�Ehk jooksis jahimeest otsima,� muigas kass. �Kena temast, et ta h�vastij�ttu meile raskeks ei teinud. Arvestades nugise �petatust, oleksid lahkumiss�nad v�tnud mitusada minutit. Aga ma ei kannata lobisejaid! Nende h��lest on mul isu t�is.�

P�rast nugise kadumist tormas kass j�lle otsejoones edasi, nii et P�ialvalgukesel oli raskusi kannul p�simisega. Ometi oli kass �sja lonkinud puude vahel laisalt m�nusal sammul, nautides nugise narritamist.

�Mulle k�ll meeldib lobisemine!� h��dis P�ialvalguke kassi sabaotsale, mis kogu aeg silmist kippus kaduma. �Lobisemine on v�ga kena ajaviide, m�rksa parem kui metsajooks. Lobisedes v�ib teha aega �mmarguseks. Ja �mmargused asjad on m�rksa armsamad kui kandilised. Lauanurkade vastu kukutakse pea katki, aga �mmarguse laua �mber ei keela isegi isa jooksmist. Maasikas on �mmargune, �un on �mmargune, kukkel on �mmargune. K�ik toredad jutud on �mmargused, ainult k�-sujutud on kandilised ja teravad.�

��mmargune aeg on ehk parem kandilisest,� noogutas kass, ��mmargune laud ehk parem nurgelisest. Aga �mmargusest lobisemisest v�ib juhtuda kohutavaid juhtumeid. Kasv�i kahe raudteer��pa juhtum.�

�Ma ei tea seda,� punastas P�ialvalguke.

�Kohe saad teada!� hoiatas kass, seades end pidulikult samblale istuma.

�Lobamokk raudteer��bas kippus koolitunnis aina k�rvalr��paga juttu ajama,� pajatas kass. �Pinginaaber pahandas k�ll, et lobiseja ei t�ida rongi korraldusi ja nii v�ivad kaks r��bast kokku p�rgata. Lobasuu ei hoolinud p�rmugi naabri hoiatustest. Vadistas �ha edasi p�nevaid lugusid rongiratastest, sest vagunitest ja veduritest ei teadnud ta suurt midagi, jutustades oli jutukas r��bas ometi �nnetu. Ta ei p��senud pinginaabrile nii ligidale, et oleks saanud salajuttu k�rva sosistada. Aga salajutud on, teadagi, k�ige magusamad. �kskord ei pidanud lobamokk siiski vastu. Kargas naabri juurde, et vadistada talle k�rva pikk salalugu. Jutt oli just j�udnud v�ga salajase keskkohani, kui k��naku tagant tormas v�lja rong. Et r��pad olid salajuttu sosistades kokku jooksnud, pidi rong loomulikult �hku t�usma. �Hommep�ev olgu vanemad koolis!� r��gatas �petajast rong ja lehvis ise edasi nagu parim tuulelohe.�

�Oojaa,� �hkas P�ialvalguke. �P��seks ometi kord kooli, et kuuleks salajutte ja lobajutte ja muid vadinaid, s�dinaid, madinaid��

�Vaata sa mul!� k�rgatas kass imestunult. �Ma ei jutustanud r��palugu mitte selleks, et hakkaksid salavadi-naid igatsema. See oli lugu lobisemise kahjulikkusest!!!�

��ige, kullapai kiisu,� meelitas P�ialvalguke. �Jutus-ta, palun, veel teinegi lugu lobisemise kahjulikkusest. Seesama salajutt, mille lobamokast r��bas pinginaabrile r��kis. Ah, kulla kiisu, mida ta k�ll naabrile k�rva sosistas?�

�Olgu,� n�ustus kass, �v�in sulle just selle looga n�idata, et lobisemine on t�esti kahjulik.�

Kass, kes oli juba samblalt t�usmas, s�ttis end taas m�nusalt lebama ja alustas teist hoiatavat jutustust:

�V�etid rumalad hapukapsad lobisesid v�lja, et nemad peavad end m�rksa paremaks v�rskest kapsast. J�nesed loomulikult vihastasid niisugusest vadinast, sest nemad armastavad v�rsket kapsast. Hapukapsad t�endasid lobisedes ja leht lehe haaval, kuiv�rd s��davamad on nemad hapnemata kapsastest. Vihased j�nesed vihastasid koledal kombel sellest lobajutust.�

�Kuidas saab vihane j�nes vihastada?� uuris P�ialvalguke. �Ta on ju niigi vihane!�

�Just nimelt,� noogutas kass. �Kus on, sinna antakse juurde. Ja kus ei ole, sealt v�etakse �ra. Vihastel j�nestel polnud p�rmugi armastust hapukapsa vastu ja seda v�eti �ha v�hemaks. J�nesed l�ksid maruvihaseks kapsaste kii-dulobast, et t�eline kapsas��ja s��b �ksnes hapukapsast.� �Mina k�ll s��ksin,� �tles P�ialvalguke unistavalt. �Hapukapsaid ahjukartulite ja sealihaga! Eile j�tsin oma hapukapsad j�rele ja vanaema veel pahandas. T�na pahandaksin ma ise ka endaga, ainult et hapukapsaid ei ole praegu kusagilt v�tta. Kui kahju!�

�Vait!� karjatas kass. �Kui vihased j�nesed sinu lobisemist kuuleksid. Seitsme m�e ja mere ulatuses pole libletki hapukapsast, sest parim moodus vaenlast v�ita on � ta �ra s��a. P�riselt vihane j�nes kuulutab alati s�ja sellele, mis teda vihastab. Seep�rast kuulutati s�da hapukapsastele ja hakati usinalt s��ma �ksnes hapukapsaid, et nii t�endada j�neste igavest truudust v�rskele kapsale.�

�Ma ei ole kunagi n�inud j�nest, kes s��b hapukapsast,� k�hkles P�ialvalguke.

�Sinu �nn,� arvas kass kahele poole piiludes, hapukapsast s��es on j�nes alati hullup��ra vihane.

P�ialvalgukesel hakkas k�he.

Oli t�iesti v�imalik, et kohe tormab vastu m�ni tulivihane j�nes, otsides meeleheitlikult hapnenud kapsaliblet, et sellele ots peale teha.

�J�nestega tuleks midagi ette v�tta,� sosistas P�ialvalguke pelglikult. �Kui ehk kaebaksime, kullapai kiisu? Saadaksime kaebuse, kus j�neste viha t�pselt kirjas?! Ja see, et nad oma vihaga mulle hirmu peale ajavad. Teeme nii, kulla kiisu!�

�Kaebamine on muidugi m�rksa kasulikum kui t�hipaljas lobisemine,� alustas kass hoiatavalt. �Aga iga�ks, kes kavatseb m�ne j�nese elust kaebekirja kirjutama, peaks enne meenutama susside kaebust. Sussid kaebasid rahumeeli, et saapad teevad hirmsat kl�binat ja h�irivad k�igi jalan�ude rahu. Susside kaebus arutati l�bi ja saabastel keelati olemast jalan�ud. Abin�udena soovitati kandmiseks t�iesti uued n�ud. Varba otsa t�mmati lillelisi tasse ja taldrikuid, sekka v�rvilisi kaussegi. Aga niipea, kui abin�ude n�uga k�ndida prooviti, oli klirin taga ja l�rm veel suurem saapaklobinast. N��d jalan�ud vihastasid ja otsustasid �mber, et hoopis sussid on valed n�ud. K�ik sussid visati kapinurka ja hakati k�ima sokkidega.�

�Villaste sokkidega on v�ga m�nus p�randal liugu lasta,� arvas P�ialvalguke.

T�druk tahtis veel lisada, et kui sussid on �ra keelatud, siis ei tohi ema �ldse pahandada kannaaukude p�rast, ja k�llap tallaalune saab olema nagu s�elap�hi.

Aga �kki algas hirmus ragin ja kl�bin.

Niimoodi need saapad susse taga ajavadki, m�tles t�druk. V�i ragistavad hoopis j�nesed hapukapsaid s��a?

Kassil polnud aega P�ialvalgukest �hegi looga hoiatada, sest juba hakkas igas m��dus kive m��da veerema. Ikka p�ratu suuri ja p�ris pisikesi segamini. K�rmesti veeretasid kivid end m�en�lvakust �les ja robinal teiselt poolt alla.

�Kuhu t�ttate?� piiksatas P�ialvalguke.

�Veerevale kivile ei kasva sammal,� �hkis �ks turske kivi, kellel oli raskusi k�nkast �les veeremisega.

Kivide r�nkraske veeremine l�ppes niisama �kki, kui oli alanud. P�ialvalguke hingas juba kergendatult, aga siis algas j�lle k�va kl�bin.

T�druk h�ppas rutttu puu taha, et seekord p��seda kivide vahel kepslemisest. �sja oli ta suurivaevu hoidnud oma varbaid kivim�rakate alla sattumast.

Aga seekord ei m�ristanud metsaaluses kivid, vaid kl�bistas uhkelt astuda m��rijupp.

�N�e, m��rijuppki jalutama tulnud!� imestas kass.

�Mis maja see k�ll niisugune v�is olla? Tavaliselt jalutavad ainult varemed vabalt ringi, �htki korralikku m��ri pole ma seni niimoodi ringi hulkumas n�inud.�

�See m��r meenutab mulle millegip�rast majanurka,� �tles P�ialvalguke h�mmeldunult.

�Oled sa �htegi sirget majanurka n�inud?� turtsatas kass. �Ma pole sind vist veel k�llalt igasuguste elujuhtu-mite eest hoiatanud, et sa hakkad sirget m��rijupatsit �kki majanurgaks pidama.�

M��rijupp tatsas aina l�hemale ja kassil oli viimane aeg asuda P�ialvalgukest hoiatama.

�Ma hoiatan sind, P�ialvalguke,� �tles kass t�htsalt, �et jalutamine on v�ga keeruline tegevus. Kui sa l�hed jalutama, v�ta alati kaasa kaks k�barat. �ks tuulise ja teine tuuleta ilma jaoks. Vaevalt sa oled tuulise-ilma-k�bara p�he s�ttinud, kui sa m�rkad kindlasti, et tuult oli ainult puulatvades. Mida see jupats pomiseb? Sa m�rkad seda ja paned p�he tuuleta-ilma-k�bara��

�Ma olen alati m�elnud, et nurgaga m��r ei k�lba kuhugi,� pomises m��rijupp oma nina ette. �Majale k�lbab ehk veel nurk kuidagi, aga m��rile mitte mingil juhul!!� �Millest te r��gite?� h��dis kass �le sammuklobina. �Oeh, ei m�rganudki,� ahhetas v�ike m��r. �Ma r��gin, et nurgaga m��r ei k�lba kuhugi!�

��igus!� n�ugatas kass. �Aga mis teil nurgaga m��rist? Teie olete ju sirge?!�

�Alles teist tundi, ah, teist tundi,� t�ttas nurgaga m��r vastutulelikult seletama. �Ma olen aastasadu olnud p�ialpoiste majas majanurk. K�ik sirged on mind alati pilganud! Eriti need puud, kes kasvavad ilma �hegi k�veruseta otsejoones taevasse. Ja p�ialpoiste maja �mber on niisuguseid hulganisti!�

�P�ialpoiste maja?! Lumivalgukesest vanaema?!� ehmus P�ialvalguke. Ta oli juba unustamas, et t�ttab tutvuma t�iesti uue vanaemaga. Aga Lumivalgukesest vanaema oleks vist v�luv ainult muinasjutus? Tegelikkuses ajas ta P�ialvalgukesele millegip�rast hirmu peale.

�Muidugi p�ialpoisid ja Lumivalguke!� oli endine majanurk katkestajale veidi pahane. �J�tsin nad sinna. Ja vana maja sajatama! Ma vedavat k�iki teisi majanurki alt, kui ma �kki sirgeks hakkan. Aga mina vedasin end salamisi sirgemaks ja sirgemaks. �hel p�eval ei olnud tikksirgel kuusel mulle enam midagi ette heita. Ja isegi sihvakas pappel, kes mind alati k��rakaks pilkas, pidi vait j��ma. Vana maja needis mu �ra ja �tles, et �rgu ma enne tagasi tulgu, kui olen j�lle korralik kasutamisk�lblik majanurk. P�ialpoistest on k�ll natuke kahju ja Lumivalgukesest ka, aga k�llap nad saavad ulualuse P�ial-Liisi juures.�

�Oh sa s�dametu!� prahvatas kass.

P�ialvalguke polnud kassi nii vihasena n�inudki. �Meie muudkui ruttame ja ruttame, et P�ialvalguke j�uaks enne �htut Lumivalgukese juurde, aga sina korraldad m�ne kuusetolguse ja papliplika p�rast m��ratu segaduse. N��d peame tagasi p��rduma, ja P�ialvalguke ei j�uagi oma k�ige uuemat vanaema vaatama,� pahandas kass kriiskavalt.

�Mis sa minust!� p��dis P�ialvalguke r��mu varjata. �Eks esialgu aitab vanast vanaemastki. K�ll ma l�bi ajan, tuleme m�ni teine kord.�

�Marss koju ja vaata, et sa edaspidi k�lalisi viisaka-mait vastu v�tad!� k�rgatas kass endisele majanurgale, kes n��d m��rijuppi m�ngis.

Majanurk p��rdus kohkunult �mber ja kl�bistas l�bi metsatihniku minema.

�Sinna pole n��d k�ll t�na m�tet minna! Kes seda vana maja sajatamist j�uab �ra kuulata!� vajus kass v�sinult istuma.

�Pai kass,� silitas P�ialvalguke anuvalt kassi selga. �L�heme �ige tagasi! Vana vanaema ehk juba ootabki. Aga siia tuleme homme v�i �lehomme v�i p�rast �lehomset kindlasti.�

�Minul �ksk�ik,� s�hvas kass. �Tuldud sai ju sinu r��muks.�

Ja juba astus kass P�ialvalgukese ees, solvunult turtsudes. Enam ei r��kinud ta �htegi lugu. Ei peatunud s�navahetuseks, kui harakas �hust tervituse kraaksatas. Ei narrinud saarmast, kelle tiigi juurde polnud j��nud �htegi pildisoovijat.

Alles sammaldunud kivi juures unustas kass oma solvumise ja uuris imestunult:

�Hei, vennas, kuidas sina nii samblasse oled kasvanud. �lej��nud kivid veerevad k�ik hirmsa m�rinaga metsaaluses edasi-tagasi.�

�Mina� mina olen imekivi,� haigutas lebaja laisalt.

Kivi oli t�esti imelisem kui �hkides veerejad. K�lgedel kasvas tal heleroheline sammal, peanupul tumedam, kohati oli siiruviirulist, laiguti kullakarvalist, triibuti lausa imev�rvilist.

�Algul mind hurjutati, miks ma liikumatult kohutan,� ohkas kivi n�gurip�evi meenutades. �Muudkui n��gutati ja hoiatati, sest ainult veerevale kivile ei kasvavat sammal. Aga n��d k�ivad k�ik minu samblaimet vaatamas. Pole enam seda juttugi, et hoidku kivilapsed h�bi ja sambla eest. Tullakse �ksi ja hulgakesi, lapsi tuuakse kohale kohustuslikult, ime nautimise korras.�

P��sa tagant kostis raginat ja r�hm kivilapsi veeretas end nobedasti imekivi �mber.

�Esitage k�simusi, esitage k�simusi!� k�sutas kohmakas neljakandiline veereja, kes samblakivi k�rval paistis ilmetu ja paljas.

�Kas see pole eba�iglane, et laisale kohutajale kasvab �kki imesammal?� piiksatas �kki k�ige pisem kivi.

�Pah, rumal k�simus! Ma ei vasta,� n�rdis lebaja.

�Kui te ennast korralikult �leval ei peaja k�simusi ei oska esitada, l�heme kohe minema,� m�irgas neljakandiline kivim�rakas.

�Mis on sammaldunule k�ige raskem?� k�sis loper-gune kivip�nn.

�K�ige vaevalisem on, et h�bematu m�nnijupats otsustas just minu nina ette kasvada. Enne oli siit oivaline vaade. Mina muudkui tukkusin. L�okesed k�ll �ratasid aeg-ajalt h��dega, et kuidas ma saan siin tuimalt nohiseda. L�in siis silmad lahti, ja missugused m�ed, orud. Suurep�rane! Aga �kskord, kui l�okesi polnud kaua mind �ratamas, kasvaski jultunud m�nnipuu haralisena minu oivalise vaate ette. Mitte midagi pole enam n�ha. Ah, kui raske on elada imena!�

�Veeretage end ometi m�nnipuu tagant v�lja, aulik ime,� soovitas pisike kivi.

�Jajajah,� h��dsid teised. �Me v�ime aidata, tagant l�kata.�

�Mina, samblaime, peaksin hakkama end veeretama!?� turtsus kivi v�ga solvunult. �Te ometi teate, et veerevale kivile ei kasva mingit sammalt!�

Ja imekivi pani silmad otsustavalt kinni, andes m�ista, et ta kavatseb j�lle veidi tukkuda.

V�ikesed kivid veeretasid end tasahilju metsa tagasi, aga P�ialvalguke astus m�eservale ja h��atas:

�Oh, kullapai kass, siit m�nni eest n�eb koduparki ja p�rnapuud! Oi, oi, seal istub mu p�risvanaema. L�hme joostes, kass, joostes!�

P�ialvalguke tormas minema, nii et pool teed l�ks allam�ge veereldes, justkui kardaks t�drukki samblaimeks muutumist.

�Vanaema, vanaema, kohe teen sind tuttavaks kassiga, kes teab k�iki lugusid ja veel rohkem,� kilkas P�ialvalguke.

�Kuule, Liis, kus sa ometi olid? Ma pidin just tulema sind otsima,� �tles vanaema, p��des teha ranget n�gu. �Tulen mina uue l�ngakeraga tagasi, ja sind polegi!� �Meie kassiga�� alustas P�ialvalguke, kes n��d oli vist j�lle Liis.

�Missuguse kassiga?� k�sis vanaema imestunult.

�Minu kassiga, kes s��b h��lt!� h�iskas Liisist P�ialvalguke v�i P�ialvalgukesest Liis.

Aga kassi polnud.

Ei nurrunud t�druku ees, taga ega k�rval.

Pargipingil istus �ksnes vanaema, sokivardad s�les.

Liis vaatas �les p�rnapuu uhkelt sahiseva pea poole. Kassi ei olnud, tema vigisevat h��lt polnud, ussikeelt polnud ja koerahambaid samuti mitte.

Kass oli t�ielikult kadunud.

P�rnapuu oli nii v�imas ja kass nii kadunud, et Liis pidi vanaema s�lle pugema ja talle nutuselt k�rva sosistama:

�K�ll on hea, et sind pole nii palju olemas kui p�rnapuud. Vanaema, kes sedav�rd olemas oleks, ajaks hirmu peale.�

Vanaema silitas lohutavalt t�druku juukseid.

Liis teadis, et pisaraid on k�ige parem alla kugistada koos s�nadega, nagu s��ks temagi s�nu ja pisarad oleksid vaid praekastmeks.

�Vanaema, vanaema, vanaema,� �tles Liis ruttu, �kohe tuleb siia minu kass ja jutustab sulle siilist, kellel on p�ratu silmaring. Ja saarmast, kes teeb tiigipilte. Ja nugisest, kes on otsustanud nahka vahetada��

�Vaata, Liis!� naeratas vanaema, t�druku k�tt pihku haarates. �Su p�ial on p�ris valgeke. Alati, kui hakkad p�ialt lutsima, on teada, et oled midagi v�lja nuputanud. Sa polegi vist p�ris �ige Liis. Oled rohkem P�ialvalguke!�

�Kassil oli siis �igus, et peaksin elama hoopis p�ialpoiste majas?� kohkus Liis.

�Sind lobisejat k�ll! Sinu jutuvadinaga v�iks �ra toita k�ik salap�rased kassid, kes s��vad ainult h��lt ja muud ei midagi. L�hme n��d ruttu koju ja vaatame, ehk on meil k��gikapis eilsest j�rel m�ni maiuspala.�

�Ma ei tahagi maiuspalu,� kargas Liis p�sti. �Tahak-sin hoopis hapukapsaid.�

�P�ris imejutud,� �llatus vanaema. �Eile ei s��nud sa neid �ldse.�

�Eile ma ei teadnud, et vihased j�nesed s��vad ainult hapukapsast!� seletas t�druk.

�Oled sa siis nii kole vihane?� naeris vanaema.

�Ma olen kurb. Aga tahaksin olla vihane, sest et kass ja siil ja nugis � k�ik on kadunud,� nuuksatas t�druk. �V�ib-olla ei tule kass enam kunagi tagasi, et viia mind p�ialpoiste majja?!�

�Siil ja nugis unustavad sind ehk t�esti,� �tles vanaema tasa. �Aga kassid tulevad �kskord ikka tagasi. Enamasti siis, kui oled v�sinud neid ootamast. Minu vanaemal, sinu vanavanavanaemal, oli just niisugune kass, ja k�llap sinu oma on samasugune.�

�Ehk on need kassid sugulasedki?� �hkas Liis innukalt. �Nii, nagu mina olin vahepeal sugulane P�ial-Liisi ja Lumivalgukesega? Ah, l�hme juba rutem s��ma ha-puhapuhapukapsaid, mida samamoodi oskas teha juba minu vanavanavanaema. Kapsaid ja ahjukartuleid s��es l�heb k�ige paremini ootamine meelest. Ja k�llap kass siis kohe tulebki!�